Viimaste aastakümnete tõenduspõhised uuringud on näidanud, et vereülekandega kaasnevad palju suuremad riskid, kui pikka aega arvati. Aneemia, massiivne verejooks ja vereülekanne on kolm sõltumatut riskifaktorit, mis mõjutavad patsiendi ravitulemust ebasoodsalt. Vereülekannet saanud patsientide surevus on kõrgem ning haigestumus ( s.h kardiaalne, renaalne, respiratoorne ja haava kõrvalnähtude esinemine) sagedasem, haiglaravi aeg on pikem ning intensiivravi vajadus ja ravikulud on suuremad.

Patient Blood Management (PBM) ehk patsiendi vere käsitus on kaasaegse transfusioloogia tõenduspõhine, multidistsiplinaarne lähenemine (kontseptsioon), mis püüab optimeerida vereülekannet vajava patsiendi ravi. PBM asetab raviotsuse tegemisel kesksele kohale patsiendi enda, kelle veri on kõige olulisem, ning kliinilist tulemust püütakse saavutada ilma ebavajaliku verekomponentide ülekandeta.

PBM strateegia toetub nn kolmele sambale:

• 1. Aneemia diagnoosimine ja ravi.
•  
• 2. Verekaotuse viimine miinimumini.
•  
• 3. Aneemia taluvuse parandamine füsioloogilise reservi kaudu.
•  

PBM põhimõtete järgimine vähendab patsiendi:

• 1. allergilisi ja immunoloogilisi komplikatsioone – vereülekanne on oma olemuselt organtransplantatsioon, mille vastu organism hakkab reageerima;
•  
• 2. infektsiooni riski – kuigi verekomponendid on hästi uuritud nelja haigustekitaja suhtes, jääb alati alles madal, kuid potentsiaalne risk ligi 30 haigustekitaja vereülekandega üle kandumiseks;
•  
• 3. riski saada vale vereülekanne – kuigi vereülekandel kehtivad ranged protseduurireeglid, võib nn inimlik viga lõppeda raskete, s.h fataalsete tagajärgedega.